Enamik raskemetalle on organismile väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Mis need täpsemalt on, kust me neid saame ja kuidas neist vabaneda?
Raskemetallideks nimetatakse metalliliste omadustega elemente, mille tihedus on suurem kui 5000 kg/m³. Neid seostatakse eelkõige saastumise ja toksilisusega. Levinumad raskmetallid on arseen (As), kaadmium (Cd), koobalt (Co), kroom (Cr), vask (Cu), elavhõbe (Hg), mangaan (Mn), nikkel (Ni), plii (Pb), tina (Sn) ja tallium (Tl). Mõned neist elementidest (Cu, Co, Mn, Cr) on inimestele väikestes kogustes vajalikud, näiteks ainevahetuses. Enamik raskemetalle on aga organismile ka väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Mis need täpsemalt on, kust me neid saame ja kuidas neist vabaneda?
Raskemetalle leidub kõikjal meie ümber – toidus, vees, õhus ja aina sagedamini isegi toodetes, mida pidasime seni turvalisteks. Nende täielik vältimine ei ole võimalik, küll aga saame minimeerida nendega kokkupuudet ning aidata kehal neist vabaneda. Raskemetalle satub keskkonda näiteks metallide kaevandamisel ja töötlemisel, söe- ja naftaproduktide põletamisel, väetiste tootmisel ja väetamisel, jäätmete ümbertöötlusel ja põletamisel ning liikluses. Samuti jõuab tööstustest ja mujalt saastatus ka veekogudesse. Looduslikud raskemetallide allikad on vulkaaniline tolm, maismaa tolm, metsade või muude ökosüsteemide põlengud ja ookeaniline mereline aerosool.
Alumiinium
Alumiiniumi ei peeta keemiliselt raskemetalliks, kuna see on madalama tihedusega. Kuid selle mõju tõttu organismile käsitletakse seda raskemetallidega ühes kategoorias. Alumiiniumi saame näiteks mitmetest ravimitest, sealhulgas maohapet neutraliseerivatest antatsiididest, alumiiniumist valmistatud nõudest (kui need veel kasutusel on), küpsetamisel kasutatavast hõbepaberist, antiperspirant-tüüpi deodorantidest, küpsetuspulbrist, saastunud joogiveest, toidulisanditest, autode heitgaasidest, tubakasuitsust ja ilutulestikust.
Peamiselt kahjustab alumiinium kesknärvisüsteemi, neere ja seedesüsteemi. Samuti viib see luudest kaltsiumi välja ning halvendab kaltsiumi ja fosfori imendumist. Alumiiniumi on väga palju seostatud kognitiivsete probleemidega ning vanematel inimestel sagedamini esinevate haigustega nagu Alzheimeri tõbi ja dementsus. Noorematel võib see põhjustada õppimishäireid, luuhõrenemist, kõrvade vilinat, seedimisprobleeme, koolikuid imikutel, laste hüperaktiivsust, tasakaaluprobleeme, mäluprobleeme, degeneratiivseid lihasehaiguseid ja vähki.
Arseen
Arseeni kasutatakse enamasti pestitsiidide ja puidukaitsevahendite tootmisel ja kasutamisel, kuna arseen on väga mürgine putukatele, bakteritele ja seentele. Samal põhjusel lisati vanasti ka värvidesse arseeni. Arseeni kasutatakse ka veise- ja seafarmides toidulisandina ning alles hiljuti keelustati USA-s arseeni sisaldus kanalihas. Metallilist arseeni kasutatakse plii tugevdamiseks sulamites. Arseen jõuab organismi toidu (kalade ja mereandide) ja joogi kaudu, ka sissehingatav arseen on ohtlik. Samuti puutuvad arseeniga kokku inimesed, kes töötavad metallitööstuses, klaasitootmises või säilitavad puitu. Arseen akumuleerub küüntes ja juustes ning seega saab neid kasutada biomarkeritena.
Arseen põhjustab peamiselt seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kahjustusi, kuid see on kahjulik ka neerudele, maksale, kopsudele ja põiele. Arseen võib põhjustada kurguvalu, anoreksiat, palavikku, limaskestade ärritust, südame rütmihäireid, jäsemete tuimust, sünnidefekte ja diabeeti. Mürgistuse sümptomid sarnanevad kooleraga: kõhuvalu, oksendamine, kõneraskused, lihasspasmid, segasus, kooma. Ravimata mürgistus lõpeb sageli surmaga. Krooniline arseeni mürgistus suurendab riski kopsu-, neeru- ja nahavähi tekkeks.
Kaadmium
Kaadmium esineb looduses maagis koos tsingiga, vähemal määral ka plii või vasega. Tekib fossiilkütuste põlemisel, fosforväetistest, raua ning terase ja ka tsemendi tootmisel, samuti looduslikest allikatest. Organismi satub kaadmium peamiselt seedetrakti või hingamisteede kaudu.
Kaadmiumi võib sisaldada lahustuv kohv ja tee, joogivesi, mõned karastusjoogid, rafineeritud teravili, fungitsiidid, pestitsiidid ja plast. Kindlasti lekib seda keskkonda patareidest ning sigaretisuitsuga. Kõige ohtlikum on kaadmiumit sisaldavate tolmude või aurude sissehingamine. Sigareti suitsetamisel hingatakse 10% kaadmiumi kogusest kopsudesse. Kuni 50% sigareti kaudu sissehingatud kaadmiumist absorbeerub kopsudes. Suitsetajatel on kaadmiumi sisaldus 4–5 korda kõrgem kui mittesuitsetajatel.
Kaadmium kahjustab seedesüsteemi, maksa, platsentat, neere, kopse, kesknärvisüsteemi, luid ja reproduktiivorganeid. Maksas moodustab see valkudega ühendi, mis liigub neerudesse ja kahjustab nendes toimuvat filtratsiooniprotsessi, mille tõttu kaotab keha vajalikke valke ja toitaineid.
Pikemaajaline kaadmiumi kokkupuude võib põhjustada luude hõrenemist, kuna luudest tõrjutakse kaltsium välja ja see asendub kaadmiumiga. Juba väike hulk kaadmiumi suurendab luuhõrenemise riski. Itai-Itai haigus on üks tuntum kaadmiumimürgistusest alanud epideemia. Samuti on kaadmium kantserogeenne: võib tekitada kopsu-, eesnäärme või neeruvähki. Kaadmiumi sisaldusele kehas viitab ka näiteks pidev väsimus, ärrituvus, peavalud, kõrge vererõhk, eesnäärme suurenemine, juustekadu, õppimishäired, maksa- ja nahaprobleemid, liigesevalud, alanenud immuunsus ja kopsukahjustus. Kaadmiumi eemaldamine kehast on väga raske.
Plii
Plii tekib eelkõige autokütusest, tolmust ja tööstustest lenduvast gaasist. Kuna järjest rohkem kasutatakse pliivaba bensiini, on plii emissioon arenenud maades vähenenud. Lisaks tekib pliid kaevandustes ja metallitööstuses, samuti värvides. Organismi jõuab see nii õhust kui ka toidu kaudu. Juba väike kogus pliid on inimesele väga ohtlik. Kuna plii ei lagune looduses, siis kokkupuutel maapinnaga võib see sinna jääda pikaks ajaks. Samuti on plii kahjulik bioloogilistele süsteemidele. Plii akumuleerub mulla ülemises kihis ja on liikumatu. Kui seda pidevalt juurde tekib, ei taastu normaalne mullasüsteem. Plii ei lahustu vees ning tekitab organismidele raskeid kahjustusi.
Plii kahjustab luid, aju, neere, kilpnääret, maksa ja kesknärvisüsteemi.
Pideva pliiga kokkupuute korral võib mürgistus alata kergest psüühikamuutustest ja lõppeda surmaga. Oluline on seejuures, kui kaua ja kui kiiresti puutub inimene kokku raskmetalliga ning inimese vanus. Kergem pliimürgistus põhjustab väsimust, keskendumisraskusi, mälunõrkust, unehäireid, ärrituvust, luu kasvuhäireid, õpiraskuseid, kõrgenenud vererõhku, kaalukaotust, vastuvõtlikkust infektsioonidele, peavalusid, seedehäireid ja mitmeid muid probleeme. Ägedama mürgistuse sümptomid on unisus, krambid, segadus, koljusisese rõhu tõus, mis viivad teadvusetuse ja surmani. Kahjustused võivad olla ka püsivad. Kesknärvisüsteem kahjustub, kui pliisisaldus on üle 3 µmol/l. Plii võib inimesele vähki tekitada. Imikud, rasedad naised ja looted on pliimürgistusele kõige vastuvõtlikumad. Lastel imendub plii seedetraktis. Tagajärgedeks võivad olla ajukahjustused, käitumis-, kontsentratsiooni- või õppimishäired.
Elavhõbe
Elavhõbedat kasutatakse elektriseadmetes, patareides, lampides, kraadiklaasides. Varem kasutati seda ka pestitsiidides, fungitsiidides, antiseptikumides, pleegitavates kreemides, ka stomatoloogias hõbeplommides ehk amalgaamplommides. Kuigi paljud elavhõbedat sisaldavad ained või aparatuurid on keelatud, kasutatakse neid ikka veel. Seda võib leiduda lahtistites, printeritindis, lahustites ja värvides, kosmeetikatoodetes, pesuloputusvahendites, plastis. Oluline on teada, et suur hulk mereande ning kalu (eriti suured röövkalad) on elavhõbedaga saastunud. Laste puhul on elavhõbeda allikaks ka vaktsiinid.
Toksilisuse seisukohast on olulise tähtsusega elavhõbeda esinemise vorm. Tööstused kasutavad anorgaanilist elavhõbedat ja tihti satuvad elavhõbedajäägid heitveega veekogudesse. Veekogude põhjamuda mikroobid muundavad anorgaanilise elavhõbeda märgatavalt ohtlikumaks metüülelavhõbedaks. Metüülelavhõbe jõuab veekogu toiduahelasse ja kuhjub ahela kõrgeimal astmel olevates röövkalades. Erinevalt anorgaanilisest elavhõbedast kahjustab metüülelavhõbe peamiselt suuraju koort. Raskemateks tagajärgedeks on jäsemete halvatus, liikumisraskused, tundehäired, kuulmise nõrgenemine ja psüühikahäired. Arenev kesknärvisüsteem on mõjudele tavaliselt tundlikum, seega rasedad ei tohiks elavhõbedat sisaldavat kala üldse süüa.
Amalgaamplommidest vabaneb pidevalt väikeses koguses elavhõbedat, mis närides seguneb seedeensüümide ja toiduga ning rändab edasi seedetrakti. Maos reageerib elavhõbe vesinikkloriidhappega ning tekib elavhõbedakloriid, mis võib kahjustada mao ja soolestiku sisepinda ning tekitada haavandeid. Kui elavhõbedaühendid satuvad kontakti meie soolestikus elutsevate heade bakteritega, siis hävivad need kohe. See põhjustab soolestiku mikrofloora tasakaalu häiret, mis omakorda põhjustab tervet suurt hulka erinevaid sümptomeid ja seisundeid, kõige sagedamini pärmseene vohamist ja sellest tulenevaid probleeme.
Pärast kokkupuudet elavhõbedaauruga on kesknärvisüsteemi elavhõbedasisaldus kümnekordne, võrreldes sama koguse manustamisega suu kaudu. Kesknärvisüsteemis jaguneb elavhõbe ebaühtlaselt, kogunedes väikeajju ja piklikaju piirkonda. Elavhõbe eemaldub aeglaselt, poolestusaeg on umbes aasta. Sümptomid varieeruvad kergest isiksushäirest kuni dementsuseni välja.
Elavhõbe on lipofiilne, mis tähendab, et see kontsentreerub rasvarikastes kudedes, sealhulgas ka ajus. Seetõttu mõjutab igasugune elavhõbedamürgistus negatiivselt ajufunktsioone. Kahjuks on kõige kaitsetumad elavhõbeda mõju ees arenevad looted, imikud ja väikelapsed. Aina tihenev vaktsineerimiskalender ning seetõttu aina suurem kokkupuude elavhõbedaühenditega võib olla üheks selgituseks, miks on plahvatuslikult suurenenud ajufunktsiooniga seotud probleemide, nagu näiteks autismispektrihäire levik.
Elavhõbedaga seotud ajukahjustus võib väljenduda näiteks imikute hilinenud arengulistes verstapostides, nagu kõndimine ja rääkimine, viletsas mälus ja tähelepanuvõimes, samuti mõjutab see keelelisi oskusi, peenmotoorikat ja käe-silmade koostööd. Sageli nimetatakse seda dementsuseks, autismiks, tähelepanu- ja käitumishäireks, Parkinsoni tõveks, depressiooniks, migreeniks ja muudeks probleemideks. Kuigi kõiki neid tervisehäireid võivad põhjustada ka mitmed teised faktorid, ei tasu elavhõbedamürgistust ühe põhjusena välistada.
Kuna elavhõbe kontsentreerub rasvkoes ja akumuleerub pikema aja vältel, siis ei tohiks olla üllatav, et see võib põhjustada tõsiseid lihaste ja liigesevalusid, lihasjäikust ja paistetust. Skeleti-lihassüsteemis on elavhõbedamürgistuse nähtudeks lihaste valulikkus, kiire väsimine, lihasjäikus, krambid ja muud probleemid. Sageli võib artriidi, fibromüalgia, kroonilise väsimuse sündroomi ja multiskleroosi algseks põhjuseks olla ühe võimalusena liigse elavhõbeda akumuleerumine.
Kuidas raskemetallidest vabaneda
Raskemetallidest vabanemine on keeruline, kuid väga oluline. See võtab sageli väga pikalt aega, et neid kehast efektiivselt ja turvaliselt väljutada. Selle jaoks on mitmeid toite ja toidulisandeid, mis puhastumisele kaasa aitavad, näiteks erinevad merevetikad, klorella, spirulina, koriander, petersell, väävlirikkad küüslauk ja sibul, roheline tee, lutsern, kõrge kiudainesisaldusega toidud, võilillejuur, punane päevakübar, lagritsajuur, E- ja A-vitamiin, seleen, tsink, asendamatud aminohapped ja mitmed muud.
Alustuseks tasub leida hambaarst, kes on spetsialiseerunud amalgaamplommide turvalisele eemaldamisele. Seejärel on hea konsulteerida holistilise meditsiini spetsialistiga, kes mõistab õige toitumise, toidulisandite ning seedesüsteemi ja maksa/neerude puhastamise olulisust, et kehast raskemetalle tõhusalt eemaldada.
Väga oluline on tarbida puhast vett, higistada (saunas või infrapunasaunas) ja peale seda ennast hoolikalt pesta, tervislikku ja puhast toitu süüa. Küüslauku kasutati 1970-ndatel edukalt pliimürgistusega laste ravimisel ning see aitab ka kõiki teisi raskemetalle kehast välja viia. Värske koriander on nii tõhus raskemetallide siduja, et võib suures koguses maksa üle koormata. Mõõdukal tarbimisel on see aga suurepärane abimees. Ka probiootikumid hapendatud toitudest aitavad raskemetallide sidumisel kaasa ning taastavad raskemetallide poolt kahjustatud soolestiku mikrofloorat.
Rohelised lehtköögiviljad on igasuguste mürkide puhastamisel head, kuid talvisel ajal, kui neid toidus napib, saab toetada enda toitumist klorella ja spirulina toidulisanditega. Klorella on äärmiselt tõhus keha puhastaja ning lisaks raskemetallidele aitab see puhastada maksa alkoholijääkidest ja pestitsiididest. Jaapanis ärkas suur huvi klorella suhtes, kui 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipommide järel hakati uurima loomade võimet puhastada organism raskemetallidest. Üks uuring näitas, et 8 grammi klorellat päevas suurendas kaadmiumi eraldumist kehast uriiniga seitsmekordselt. Samuti on leitud, et klorella eemaldab elavhõbedat ja pliid.
Kuna raskemetallide kuhjumine on aeglane ja märkamatu protsess, siis tasub pigem tegeleda ennetamise ja pideva puhastamisega, kui oodata, millal tõsisemad terviseprobleemid tekivad.
Allikas:
www.eliksiir.ee
pood.minulaps.ee - tuntud kaubamärgid, hea hind
Biolatte, BabyBjörn, Breden, Carriwell, Cybex, Ecosh, Familon, GloMinerals, Herlitz, Huggies, Iittala, Joha, Keen, Laica, Lego, Lotte, Makayla Design, Maxi-Cosi, Munchkin, Muumi, Solgar, Sonett, Smoby, Stiga, Weleda jt
