Piiride vajalikkusest räägitakse palju, kuid piiride tunnetamisest ja austamisest oluliselt vähem. Peamiselt  vaieldakse selle üle, millised võtted on tõhusad või millised nipid töötavad, et saada lapse käitumine kiiresti oma kontrolli alla. 

Mida vajab laps, et oma eluga hästi hakkama saada? Kuidas saame vanemana oma last toetada? Krista Kivisalu on teinud intervjuu Norra pedagoogi ja lastevanemate kooli eestvedaja Godi Kelleriga. Siit on nii mõndagi kõrva taha panna. 

Lasteaiaga kohanemise perioodil kaasnevad nutuhood on mõistetavad. Vanemate jaoks võib see aeg olla emotsionaalselt üsna kurnav. Nutu põhjustest arusaamine aitab mõista lapse vajadusi ja emotsioone. 

Kui lapsed hakkavad lugema ja kirjutama, avaneb nende ees täiesti uus maailm. Informatsiooni allikaid on järsku palju rohkem - poes olevad sildid, ajalehtede pealkirjad, teeviidad jne. Selleks, et innustada lapsi lugema, ei pea alati lähenema väga "teaduslikult". On palju mängulisi võimalusi motiveerimaks lapsi rohkem lugema ja kirjutama.

Löömisega võrreldes tundub laste saatmine oma tuppa inimliku ja aruka võttena. See katkestab halva käitumise. See annab võimaluse maha rahuneda. See pole vägivaldne, kuid ometi pole tegemist optimaalse vahendiga.

Lapsed vajavad rahulikkust. See loob neile teatud turvalisuse. Rahu ja enese tujude kontrollimine on tähtsad väärtused, mis johtuvad suures osas armastusest ja kodusest atmosfäärist.

Lapsevanema jaoks oleks kahtlemata mugav, kui laps alati temaga nõustuks ja talle kuuletuks. See annab emale-isale hea tunde, et neil on õigus ning et ollakse lapsevanematena õnnestunud. Tegelikult on lapse isiksuse ja mina-arengule pikemas perspektiivis märksa kasulikum, kui ta ei ole alati vanematega nõus, vaid kui ta neile vastu vaidleb.

Suurem osa väikelapsi on valivad sööjad vähemalt osa ajast, mõned on seda aga alati. Võimatu on ehk muuta valivat kaheaastatst täielikuks gurmaaniks, kuid olukorda saab kindlasti mõnevõrra parandada.

Lapse vingumine on vanema jaoks äärmiselt kurnav. Vingumine on tavaliselt kõige hullem kolmanda ja kuuenda eluaasta vahel, aga paljud lapsed jätkavad kauem. 

Paljud lapsed kardavad pimedust, mis väljendub näiteks õhtuti enne uinumist. Et last mõista ja aidata, on Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Õnne Aas-Udam kokku pannud head soovitused.

Kui teil on raskusi sellega, et laps õigel ajal hommikul kodunt välja saaks, mõelge oma hommikustest rutiinsetest tegevustest teistmoodi. Mis siis, kui teie peamine töö oleks emotsionaalse sideme loomine? 

Kui laps on väga klammerduv, võib see olla lapsevanema jaoks väsitav. Paljud pelgavad, et ema-isa jala küljes rippuv väikelaps ei saa kunagi iseseisvaks ja neile tundub see olevat lapse poolne manipuleerimine. 

Lapse lõunauni on tähtis ja vajalik, sest uni tagab lapse terve närvisüsteemi ja õppimisvõime. Magamata laps on agressiivsem, vähem keskendunud ja vähem vastuvõtlikum uuele informatsioonile.

Paljud väikelapsed magavad öösiti kas osaliselt või täielikult vanemate voodis. Kui lapsed kasvavad ja hakkavad vanemate voodist haarama liiga suure osa, võib see tekitada ebamugavust. Vanemad lihtsalt ei mahu oma voodisse enam ära ning tüdinevad öisest sahmimisest. 

Teatud vanuses kipub ilmselt enamik lapsi kamandama. See on nende uus avastatud oskus, mida nad üritavad pingsalt testida. Kui kamandamine muutub liiga sagedaseks, on selle reguleerimiseks mõned nipid.

Laps magab umbes 40% oma lapsepõlvest maha, kuid teeb seda väga heal eesmärgil. Lapsevanemad tunnevad pika ja sügava une väärtust. Puhanud laps on rõõmus ja tasakaalukas, ta on uudishimulik ja õpib kiiresti. Korralik uni on lapse füüsilise ja vaimse arengu jaoks väga oluline. 

Liitumaks rühmaga, vajab laps teatud valmidusi. Mudilase mängude keerukamaks muutumine osutab hästi, kuidas sotsiaalsed pädevused tegelikult arenevad. Üheaastase lapse asjade ümber ajamise perioodist areneb neljandaks eluaastaks välja fantaasiarikkad rollimängud. Kõik läbitavad etapid on vajalikud, loomulikud ja neid ei tohiks vanem ise nö kiirendada.
 

Lastehoidu või lasteaeda minek on lapse elus suure tähtsusega muutus. See on keeruline etapp ka lapsevanemale. Lapse kohanemiseks on vajalik lapsevanemate, lapse ja hoidjate koostöö. See põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ja positiivsel suhtlemisel. 

Väikelapseiga – lapse 2.-4. eluaasta - on tore aeg, kus väike inimene avastab ja õpib tundma maailma. See toimub suures osas aktiivse füüsilise tegutsemise kaudu. Mõistetavalt võib see arenguperiood aga lapsevanema jaoks olla väsitav, kuna on vaja pidevalt lapsel silma peal hoida, piire seada, lapse järelt koristada, jne. Mida siis teha, kuidas tulla toime olukorras, kus ei suuda enam nautida lapsega koosolemist, kui tekib kurnatus ning tüdimus või ajuti isegi soov kõigest sellest pääseda?

Aktsepteerides fakti, et laps on kes ta on, kasvatame õnnelikumaid täiskasvanuid. Aitamaks lapsel käiku lasta suuremat osa oma kaasasündinud võimetest, tasub mõelda allpool kirjeldatud soovitustele.